Questa pagina è stata trascritta e formattata, ma deve essere riletta. |
502 | Lurainz Wietzel |
Psalm. CIV.
David loda Dieu permur da la creatiun da tuottas chiosas & permur da sia gubernatiun & providentia, træs la quella eir tuottas chiosas vêgnen conservædas.
Ô Dieu pür miravgliusamang êst grand
Cun glori’ eis circumdæda ti’ essentia,
Cun Majestæt e cun magnificentia,
5Et taunt ch’ün vstieu la glüsch hæst tü tratt aint,
Intuorn [p. 343] intuorn chi t’renda splenduraint,
Il cêl hæst extendieu pertout ch’el s’stenda,
Tuot cuvernind suott se taunt ch’üna tenda.
2. Cun l’ov’intuorn te hæst tü fabrichio
10Un bell palaz, sc’ün vout in ôt chi stò,
T’hæst fatt tieu carr d’las nüvlas, sün las quælas,
Ils vents chi boffan t’tiran cun lur ælas.
Teis mess fæst esser eir ils vents ligêrs,
Chia tü tramettast oura sco curêrs,
15Da ’ls fœs ôt flammagiand chi splendureschen
T’inservast per famalgs chi t’obedeschen.
3. La terr’hæst cun sieu contrapais fundô
Taunt baint & sün seis fundamaints schantô,
Cu ’l mær bê chi la gaiv’intuorn si ün v’stieu,
Uschê chia las chafuollas ovas gaiven
Our sur ils munts & quels perfin zopaivē.
254. Mu subit ellas, sün tieu imnatschær,
Co scumanzettan cert à s’retirær,
E ’l tun da tia vusch cur chia d’uditten
Dalungia detten lœ & vi fügitten.
Co s’vsett dandettamang ils munts s’ôzand,
30Et las vallætas eir in giu s’bassand,
Uschê chia ’l ün & ’l oter s’retiraiva